12.01.2009
Kas raha kaotab oma väärtust?
Keskpankade otsus ujutada maailma majandus üle uue rahaga, väärib heakskiitu – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
Olles langetanud intressimäärad 1%-lt nullini, avas FRS ukse täiesti uute võimaluste maailma, kus suurem osa traditsioonilisi reegleid lihtsalt ei kehti või omandab vastupidise mõtte, - see on omamoodi majanduslik muinasjutumaa, kus kodanikud saavad tasuta raha, valitsused aga võivad kulutada ja laenata nii palju kui hing ihaldab, kartmata laenude maksumuse tõstmist. Nüüd, mil FRS on teinud esimese sammu, ülejäänud tõenäoliselt järgnevad talle. Mida kiiremini nad seda teevad (Inglise Pank juba tegi seda oma möödunud istungil), seda suuremad on võimalused vältida depressiooni. Muuhulgas kaasnes FRS otsusega minna üle null-intressimääradele „mittestandardsete“ monetaarmeetmete vastuvõtmine. Lihtsas keeles kõneldes lubas ta trükkida ja jagada raha senikaua, kuni USA majandus surutisest välja rabeleb.
Mitte kunagi varem ei ole mitte ühegi arenenud riigi keskpank andnud nii ühemõttelisi lubadusi. Kuid mida tähendab see praktikas? Kaasaegses majanduses eksisteerib kolm viisi „raha trükkida“. Esimene ja kõige ettevaatlikum lähenemine seisneb FRS poolt ohutute aktivate ostmises, nagu näiteks riigi võlakirjad, hüpoteeklaenud ja muud garanteeritud võlakohustused, mis praegu kuuluvad erapankadele, investeerimisasutustele ja füüsilistele isikutele. FRS tasub nende eest, kandes vahendid elektroonilise ülekande teel inimeste või asutuste pangakontodele. Ühe miljoni dollari ostetud aktivate eest kannab FRS üle ühe miljoni dollarit uut raha era-pangakontodele. See „raha“ ilmub sõna otseses mõttes ei kuskilt. Selle ilmumiseks piisab FRS-il teha elektrooniline märge arvutimonitoril. Märke tulemusena täieneb USA majandus 1 miljoni dollari võrra, kuivõrd elektroonilised deposiidid kujutavad enesest seaduslikku maksevahendit. Probleem seisneb selles, et iga niiviisi trükitud miljoni eest peab erasektor FRS-ile ära andma mingisuguseid väärtusi, näiteks hüpoteeklaenusid või riigi võlakirju sama summa eest. Selle tulemusena ei tunne erasektor ennast rikkamana ning vaevalt et suurendab tarbimist või investeeringuid. Sellepärast võib FRS minna edasi.
Teine viis on osta riskantseid aktivaid: hüpoteekväärtpabereid, mis on tagatud kommertskinnisvaraga, krediitkaartide laenusid, võimalik, et isegi maju ja aktsiaid. Makstes erasektorile kõrgendatud hinda hüpoteeklaenude, aktsiate ja muude riskantsete aktivate eest, teeb FRS teda tõepoolest rikkamaks. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et ta saab anda uued laenud üle otseteed ettevõtetele ja eraomanikele, minnes mööda paralüseeritud erapankadest. Taolist tegevust võib peatselt oodata Inglise Pangalt ja Briti valitsuselt, kui neil on kas või tilgake tervet mõistust.
Kõige radikaalsem variant, - läkitada trükitud raha vahetult USA valitsusele, mis seejärel antakse maksusoodustuste vahendusel üle kodanikele. Taoline rahalise ekspansiooni vorm on võrreldav uue raha väljalaskmisega ja selle laialipildumisega helikopteritelt – selle äärmusliku ettepaneku eest sai FRS esimees Ben Bernanke endale hüüdnime Benny- helikopterike. Kahtluse korral selles suhtes, kas üksikud kodanikud hakkavad uut raha kulutama, võib FRS leppida valitsusega kokku otseste kulutuste programmi sisseviimisest ühiskondlikeks vajadusteks, mida rahastatakse tasuta elektroonilise rahaga, mitte aga maksusoodustuste või võlakirjade emissiooni abil. FRS võib suure tõenäosusega garanteerida, et niiviisi loodud uus raha tõstab majandusaktiivsust ja tööhõive taset. Kuid selle veendumuse eest tuli kallilt maksta.
Keskpank, kes trükib raha mastaapsete riiklike kulutuste rahastamiseks, ei erine sisuliselt millegi poolest Zimbabve ja Weimari Saksamaa pankadest. Kuid väljakujunenud tingimustes võib FRS lubada enesele minna niisugusele riskile. Pangad, ettevõtted ja tarbijad on niivõrd veendunud terendavas majade, aktsiate, tooraine, masinate, olmetehnika ja muude aktivate hinnalanguses, et püüavad säilitada kõiki oma säästusid riigi poolt garanteeritavates väärtpaberites. Selle tagajärjel keelduvad nad investeerimast tootmisaktivatesse ning see viib edasisele langusele. FRS ja teised keskpangad peavad trükkima raha piiranguteta senikaua, kuni investorid, organisatsioonid ja tarbijad saavutavad piisava enesekindluse, et hakata vahendeid kulutama. Kuid niipea, kui see juhtub, tuleb trükipressid peatada, vastasel juhul osutub provotseeritud inflatsiooniline buum halvemaks jooksvast deflatsioonilisest kriisist.
Vaatamata traditsioonilisele veendumusele on inflatsiooniga märksa keerukam toime tulla kui deflatsiooniga. Teist saab alati peatada – kõik, mis selleks on tarvis, on keskpanga soov trükkida raha, mida toetavad poliitikud, kes vähendavad maksusid, suurendavad riiklikke kulutusi ning toetavad pankasid, mitte aga ei püüa neid likvideerida. Poliitikute jaoks see ongi kõige väiksema vastupanu tee. Nimelt nende moralismi ja ebapraktilisuse tõttu, iseäranis pankade ja raamatupidamisaruandluse reguleerimise suhtes, on kriis muutunud katastroofiks. Võitlus inflatsiooniga – see on täiesti teistsugune asi. See eeldab tõepoolest tähtsaid otsuseid: karmi riiklike kulutuste vähendamist, maksude tõstmist ja kõrgeid intressimäärasid. Täna ähvardab meid deflatsioon, mitte inflatsioon. Meetmed sellega võitlemiseks on suhteliselt valutud ja ei nõua suuri kulutusi. Keskpangad ja poliitikud väärivad kiitust väiksema vastupanu teed mineku eest – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
Igasugusel FOREX.ee koduleheküljel esitatud informatsioonil, analüüsidel, soovitustel, uudistel, uuringutel on tõenäosuslik iseloom. FOREX.ee ei vastuta võimalike kahjumite ja kaotuste eest, mis võivad tekkida otseselt või kaudselt FOREX.ee koduleheküljel avaldatud materjalide kasutamisel.
09.02.2010
Euro ei sure välja, kuid odavneb tugevasti
08.02.2010
Mis on tähtsam - USA või pangasaladus?
05.02.2010
Pankurid saavad rekordilisi kompensatsioone
04.02.2010
Goldman Sachs vähendab preemiasummat
03.02.2010
Kuld jätkab kasvamist
ANALÜÜTIKA
